autor: Kaisa
Oma viimase ostu kiirmoebrändi poes tegin 2019. aasta alguses. Sama aasta veebruaris võtsin ülikoolis ainet nimega “Moetööstuse probleeme ning selle jätkusuutliku arengu võimalikud lahendused ja praktikad”. Antud aine raames tutvustati lähemalt moetööstusega kaasnevaid probleeme alustades rõivaste ületootmisest ja töötajate alamaksmisest lõpetades keskkonda hävitava mõjuga. Sellest ainest sain inspiratsiooni lõpetada kiirmoebrändide poolt toodetud riiete uutena ostmise. Siiamaani olen suutnud oma eesmärgist kinni pidada ning uuest peast olen soetanud selle kahe aasta jooksul vaid 3 rõivaeset.
Miks ma siis endale ikkagi sellise eesmärgi seadsin? Olles aus, siis olin ja olen ma siiani päris suur hilpharakas ning ilusatele ja meeldivatele asjadele annan üsna kergelt järele või leian põhjenduse, miks mul seda järjekordset hilpu ikka vaja on. Varasemalt oli mul küljes ka üks paha viga – pidin minema kaubanduskeskuses toidupoodi, aga astusin enne seda ka läbi näiteks H&M-ist, Zarast, mõnest muust poest ning jälle suutsin omale ära põhjendada, et just see või too asi on mul veel täielikust õnnest puudu. Kuigi ma juba varem teadsin, et kiirmood ei ole tegelikult midagi väärtuslikku ning asjad kippusid juba peale kolmandat kandmiskorda seljas ära lagunema, sattusin ma nendesse poodidesse ikkagi. Oma rolli ilmselt mängis ka see vaese tudengi staatus. Ikka ju tahaks vahepeal midagi uut osta, aga rahakott kiirmoest palju kaugemale vaadata ei lubanud. Mingil hetkel hakkasin aga mõtlema, et miks ma käin raha raiskamas kiirmoepoodides, kui ma ju ise oskan õmmelda ning hakkasin odavate riiete asemel ostma hoopis kangaid ja halba harjumust enne toidupoodi minekut ka riidepoodi kiigata, endast välja kasvatama.
Mingil hetkel tekkis Tartusse Riia mäele Uuskasutuskeskus. Algul ei osanud ma sellest kohast suurt midagi arvata, kuid kuna see asus vaid väikese põike kaugusel teel koolist koju, otsustasin sinna ükspäev minna. Võib öelda, et sealt vist saigi alguse minu lembus hoopis teise ringi asjade vastu. Algul leidsin sealt omale päris mitu head raamatut ning mõne aja pärast hakkasin leidma ka enda stiiliga sobivaid riideid. Umbes aasta-kaks pärast Uuskasutuskeskuse avastamist võtsin ülikoolis ainet nimega “Kuidas õmmelda prügi?”. Tegemist oli ainega, milles praktilise väljundina õpetati osalistele, kuidas näha oma riidekapis võimalusi taaskasutuseks ning juba olemasolevatest riietest teha uus. Minu projektiks oli selles aines vanadest teksadest kleit (mille kohta lähemalt plaanin eraldi postituse teha). Antud aines tutvusin ka esmakordselt rõivatööstuse probleemidega ning kiirmoepoodidest rõivaste ostmisel tulid alati meelde filmist “The true cost” nähtud kaadrid.
Kas uute riiete ostmise vältimine on mulle raske? Kui aus olla, siis ei. Hetke mood ei ole nagunii väga minu maitse järgi. Viimasel ajal kisub mu stiil aina enam 1950ndate vintage look‘i poole, kuid häid poode, mis selles stiilis riideid müüks, Eestis pole. Seega tuleb meelepärased kleidid omale nagunii ise õmmelda või satub teisel ringil kätte mõni vastava olekuga (paari)kümneaastane rõivas. Lisaks hoiab teise ringi pealt rõivaste ostmine raha kokku, mis on ju päris hea argument, miks uusi riideid mitte osta.
Kas ma nüüd suhtun põlastavalt inimestesse, kes ostavad riideid kiirmoebrändide poodidest? Seda nüüd ka päris mitte, sest kui osta riided kiirmoebrändilt ning nende eest hoolt kanda, et eseme eluiga oleks võimalikult pikk ja sellest maksimum võtta, on see täiesti aktsepteeritav käitumine. Aktsepteeritav aga ei ole rõivaste ostmine ja seejärel nende ära viskamine ehk ületarbimine. Sama kehtib ka tegelikult kaltsukatest riiete ostmisega – enne peaks ikka mõtlema, kas rõivaese tegelikult ka sobib ja on vajalik või tahan seda osta vaid seetõttu, et see on odav.
Pohako Disain 