Autor: Kaija
Vabariigi aastapäev tuleb sel aastal teisiti. Nagu ka kõik muud tähtpäevad… Seega kasutan võimalust ja meenutan eelnevaid aastaid, kui oleme abikaasaga tema teadussaavutuste tõttu olnud kutsutud presidendi vastuvõtule.
Mulle tegelikult ei meeldi, kui seda vastuvõttu kajastatakse meedias kui moeetendust. Nii lähevad kaotsi inimesed uhkete õhtukleitide sees, nende teod ja saavutused. Kuid siiski kirjutan ka mina täna kleitidest – järgnevad neli kleiti, mis ma olen ise õmmelnud presidendi vastuvõttude tarbeks, on kõige erilisemad riietusesemed minu garderoobis.
Kui abikaasa sai esimest korda kutse vastuvõtule, siis üsna kiiresti jõudsin veendumusele, et tahan oma kleidi õmmelda ise. Järgnevatel aastatel oli see juba loomulik jätk. Minu kui iseõppinud hobiõmbleja jaoks on see olnud paras julguseproov, minna sellisele üritusele isetehtud kleidis. Seni ei ole ma kriitikute teravdatud tähelepanu osaliseks saanud, küll aga on laekunud komplimendid andnud enesekindlust oma loomingut uhkelt kanda. Jagan teiegagi nende kleitide valmimislugu.
Helesinine kleit valmis Burda (12/2015 #110A) lõike järgi. Tegin mitmed algajale omased vead. Läikiv kangas käitub fotodel ja kaamerate ees ettearvamatult. Lõige oli originaalis mõeldud pikale kasvule (178 cm), pidin seda enda jaoks parajaks kohendama (167 cm). Lõike asümmeetrilisus tekitas mõningaid probleeme istuvusega, lisaks otsustasin töö käigus eemaldada käised. Nii selle kui ka teiste kleitide puhul on mulle inspiratsiooniks olnud klassikaline glamuur, näiteks siin helesinisel kleidil 30-ndate aastate keha järgiv siluett või punasel kleidil 40-ndate ja 50-ndate mõjutused.
Mereroheline kleit sai alguse imelisest seelikukangast, mida ma ei raatsinud katki lõigata. Kangas on mu lemmik värvi, see on õhuline ja läbipaistev, suurte lilledega, millesse on kootud läikivaid niite. Kleit sai omale volüümika voltidega mitmekihilise seelikuosa ning seda tasakaalustama liibuvama topi – väga klassikaline printsessilik, aga samas lihtne siluett. Kleidi ülemise osa lõige oli ka seekord Burdast (02/2017 #114B), istus hästi ega põhjustanud õmblemisel mingit peavalu.
Punane kleit on minu lemmik. Lõige Käsitöö (kevad 2014), mida olin ka varem kasutanud ja mis juba ammu oli mind võlunud oma elegantse lihtsusega. See on õmblemise seisukohast äärmiselt lihtne lõige, koosneb väga vähestest detailidest, aga siiski võimaldab suurepärast istuvust. Diagonaalkangast lõigatud seelik kohandub ise iga figuuri järgi, korsetiosa saab valmistada vastavalt mõõtudele ja käiseid krookida täpselt nii palju kui vaja. Värvikombinatsioonina on punane ja hall mulle väga südamelähedane – selles on vähem mässumeelsust kui punases ja mustas, hall mõjub vaoshoitud ja konservatiivsena, samas on alles punase julgus ja kirg.
Hall kleit sai alguse trikotaazkangast, mis ootas kaua kapis oma aega. See ei olegi tegelikult ühtlaselt hall vaid huvitav segu hallist, sinisest ja pruunist. Lõige on Ottobrest (02/2013 #19). Lõike valisin huvitava põimitud esidetaili pärast – olin juba ammu tahtnud ära õppida, kuidas sellist õmmeldakse. Selle kleidi eeliseks on kindlasti materjal, mis ei kortsu ning mis seega võimaldab kleiti kergesti näiteks reisile kaasa võtta.
Pohako Disain 