Kaisa vintage stiilis kleidi

Autor: Kaisa

Enne pühi on ikka sobilik aeg rääkida ilusatest kleitidest, kuigi jõulupeod tulevad ka sellel aastal veidi teisiti kui varasemalt.

Kes mind natuke rohkem tunnevad teavad minu kiindumust vanamoodsa moe ja asjade vastu. Eriti südamelähedane on mulle 1950ndate stiil. Täna tutvustangi teile mõningaid kleite oma kapist, mis olen ise õmmelnud – osad neist on õmmeldud vintage stiilis täitsa teadlikult ja mõni on sellisena välja kukkunud täitsa kogemata.

Esimeseks kleidiks on mu ballikleit. Materjalina on kasutatud reljeefse mustriga tumesinist kangast. Lõikena on kasutatud Burda 03/17 pulmakleidi lõiget. Õlapaelte õmblemine kleidile oli paras katsumus, sest kogu ülejäänud kehaosa oli vaja valmis õmmelda enne õlapaelte paigaldust. Ära jätsin ka kleidi tagumises seelikuosas oleva pika niiöelda saba osa, sest ballikleidil oleks see tantsimisel ja ka käimisel pigem jalus olnud. Sarnasus Marilyn Monroe kantud kleidiga filmist “The Prince and the Showgirl” avastasin alles hiljem – järelikult läks planeerimise ajal soov saada 1950ndate õhtukleidile sarnane kleit lõiget valides täppi.

Järgmisena üks vanem ja varasem õmblustöö. Vintage stiili kukkus see välja suhteliselt kogemata. Lõige on võetud Burdast, aga kuna tegemist on vanemat sorti lõikega ei ole see nende kodulehel üleval ja kahjuks pole ma ka lõikele numbrit ja aastat kirjutanud. Materjaliks oli sinine natuke veniv ja reljeefse ruudumustriga kangas. Kergelt venivate kangastega ei tea kunagi, milliseks õmblemine kujuneb, kuid seda kangast oli lausa lust õmmelda, sest allus väga hästi. Et selline kleidi kaeluse osa oli 50ndatel üsnagi populaarne, avastasin alles aastaid hiljem.

Kolmanda kleidina tutvustan oma magistri lõpukleiti. Selle kleidi puhul võlus mind kõigepealt lõige (Burda 12/16), mis inspireeritud 1940ndate moest. Enim meeldisid mulle lõike puhul lendlevad käised, mis aga minu lõplikusse kleidiversiooni ei jõudnudki. Vahel lihtsalt lõike peal head välja nägevad asjad ei ole seda kohe mitte kanga peal ning nii juhtus ka selle kleidi puhul. Seetõttu jäi see konkreetne kleit käisteta. Akadeemiliselt korrektsele tumesinisele siidikangale särtsu ja pidulikkuse andmiseks lisasin kleidile nii ette kui taha kaeluse ossa pitsist välja lõigatud ja kleidile tikitud kaunistused. Kuna sobiva oranži pitsi leidmine oli keerulisem kui arvasin, ostsin lõpuks valge pitsi, mille värvisin ise kangavärvidega oranžiks.

Neljas kleit sai valmis koroona esimese laine ajal. Selles kleidis olen kombineerinud 50ndate klassikalise laia seeliku ja 50ndate kehasse töödeldud kleitidele omase kandilise kaeluse. Materjaliks oli üks omajagu kapis aega oodanud veidi veniv puuvillane kangas. Kanga venivus aga tegi kleidi õmblemisest paraja peavalu, tekitades volte ja kortse sinna, kus need kohe absoluutselt olema ei peaks. Lõige on taaskord Burdast, kuid kahjuks on ka siinkohal tegemist vanema lõikega, mis nende kodulehel üleval pole ning enda lõikele pole ma samuti aastanumbrit märkinud.

Viimane kleit on pigem 1960ndate stiili, mitte minu tavapärane 50ndad. See, et kleit tuli 60ndate stiili juhtus tegelikult kogemata. Mul oli juba mõnda aega kapis seisnud veidi paksemat sorti veniv kangas, millest esialgu oli plaan teha lihtne igapäevane kleit. Lõige sai võetud ajakirjast Ottobre nr 5/2019. Tegemist oli tavalise niiöelda natuke kottkleidi stiili lõikega, kuid kuna kleit jäi mul seljas istuma väga lohvakalt, otsustasin seda keha järgi sisse võtta. Kaeluse viimistlemisel otsustas kangas oma paksusest tingitut jäikust rohkem välja näidata ning nii saingi kleidile juhuse läbi natuke püstise krae, mis mulle kohe tundus kleidi puhul pigem vooruseks kui puuduseks. Ja 60ndate stiili kleit oligi sündinud.